September 2013. David Almond „Poiss, kes ujus koos piraajadega”
Kirjastuselt
Draakon & Kuu, mis on keskendunud rahvusvaheliste auhinnaraamatute
väljaandmisele, ilmus hiljuti uus teos. Eesti keeles sai kättesaadavaks
maailma ühe mainekama lastekirjandusauhinna, Hans Christian Anderseni
preemia vääriliseks tunnistatud inglise kirjaniku David Almondi raamat
„Poiss, kes ujus koos piraajadega”. Mainekat autorit on tunnustatud
muuhulgas ka Carnegie lastekirjanduse medali ja kahe Whitbreadi
auhinnaga.Raamatu peategelane on Stanley Potts, poiss, kes on kaotanud vanemad ning kasvab seetõttu onu Ernie ja tädi Annie juures Kalakai teel majas number 69. Peale laevatehase pankrotistumist peavad linnakese elanikud endale uue töökoha otsima. Nii mõnigi leiab tööd teistes tegutsevates ettevõtetes, kuid Ernie otsustab rajada oma majja äri, kalakonservitehase. Vastutus oma pere heaolu eest paneb Ernie pidevalt tööd rabama, ka oma pereliikmeid selleks sundima. Nii kaotabki mees silmist selle, mis elus kõige olulisem. Ernie mõtlematu otsuse pärast lahkub Stanley kodust ja ühineb rändtivoliga, sattudes niimoodi seiklustesse, mis seavad ta silmitsi oma suurimate hirmudega.
Kirjanik on ka teistes oma teostes rääkinud lastest, kes kogevad oma elus olulisi murranguid ja kriise. Eesti keeles on ilmunud tema noorteromaan „Skellig” (Tiritamm, 2000).
Illustreerinud Oliver Jeffers
Tõlkinud Kaarin Kivirähk
Välja andnud kirjastus Draakon & Kuu
256 lk
August 2013. Selemonas Paltanavičius „Tere, kuidas läheb? 14 kirja metsast”
Miskipärast
ei kipu meie kirjastajad Baltimaade lastekirjandust kuigi usinalt eesti
keelde ümber panema. Viimase 20 aasta jooksul on läti keelest meie
lasteni jõudnud vaid Valdis Rūmnieksi seikluslugu „Iidse tamme saladus”
(2004) ning muinasjutt „Kuidas koer hundiga sõdis” (2006). Leedu
kirjandusest on samal perioodil tõlgitud Andis Sergejevsi ja Aija Jasūna
väikelasteraamat „Elevandpoeg Bobo” (2001), Skomantase (kollektiivne
pseudonüüm) noorteraamatud „Teutoonide vang. Soohunt” (2001) ja „Nõiutud
aare. Jumalate tahe” (2008). Gendrutis Morkūnase „Kuratlikult kuum
koolivaheaeg” (2009) ja Kęstutis Kasparavičiuse „Valge elevant” (2009)
on raamatud, mis tõlgiti leedu firma Maxima tellimusel eesti keelde ja
kingiti kaubandusketi töötajate lastele jõuludeks. Laiema leviku
osaliseks pole need teosed meil kahjuks saanud.Rahvusvaheliste konverentside ettekannetes ja kohvilauajuttudes viidatakse aga nii mõnelegi huvitavale teosele. On kahju, et eesti lasteni ei ole jõudnud näiteks humoorikad jutustused pirukatest piraatidest (Māris Putniņš) või südamlikust karu Tobiasest (Juris Zvirgzdiņš). Lõunanaabrid aga on, vaatamata meie ükskõiksusele nende suhtes, eesti lastekirjanduse tõlkimises küllaltki usinad – kusjuures peaaegu kõik, mis tõlgitud, osutub sealsete laste seas ka menukaks.
Illustreerinud Helin Tikerpuu
Tõlkinud Juhan Raud
Välja andnud kirjastus Tammerraamat
72 lk
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
Juuli 2013. Anti Saar „Kuidas meil asjad käivad”
Ilona
Martson jagas aastaid tagasi meie lastele kirjutajad laias laastus
tädideks ja krutskimeesteks („Lastekirjandus otsib autorit”, Eesti
Päevaleht, 1. juuni 2000). Tädide suurimaks plussiks pidas kriitik nende
oskust lapse maailma sisse elada ja põhieesmärgiks „pakkuda võimalikult
turvalist, vahel ka muinasjutulikku kodu-maailma, kus tegutsevad
kilkavad jõnglased, keda leebelt manitsevad naerusuised vanemad. Igast
jutust võib alati leida oma õpetusiva.”
Krutskimeestena käsitles I. Martson kirjut seltskonda, „kelle hulka
kuulub humoriste, multifilmi-inimesi, luuletajaid ja lihtsalt
lapsemeelse ilmavaatega persoone, kelle kreatiivsus mõnikord
lasteraamatu kujul välja purskab”.
Ei tea, kas liigitus meil enam kehtibki, kuid kui see nii oleks, kuuluks krutskimeeste hulka kindlasti ka Anti Saar. Ta on sündinud 1980. aastal, õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat ning töötanud enamasti tõlkija ja toimetajana. Täiskasvanutele mõned teosed („Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” 2006, „Nemad kaks” 2008, „Tekste siledast ruumist” 2009) avaldanud kirjanik andis hiljuti välja oma esimese lasteraamatu „Kuidas meil asjad käivad”.
Raamat keskendub lasteaias käivale Vasselile ja tema perele, kuhu kuuluvad veel ema Mirjam, isa Ants ja väikevend Joonas, aeg-ajalt tuleb juttu ka Oaveskil ja Peedul elavatest vanavanematest. Tore ühtehoidev pere ja väikelinnas aset leidev sündmustik laseb aimata, et tegemist võib olla idüllilise lapsepõlve kujutusega. Tegelikult aga on teoses märksa rohkem särtsu ja kärtsu, kui tavalises imalat ideaalmaailma kirjeldavas lasteteoses.
Raamatus on neliteist peatükki ja neile lisaks ka peatükk null, mis autori sõnul „ei räägi veel õieti millestki”. Peatükk neli algab aga kaks korda, kuna esimesel korral jõuab Vassel oma jutustamisega ummikusse. Pereliikmed tutvustatud, pajatab poiss kõikvõimalikest juhtumistest, mis tema peres aset leiavad. Ta räägib, kuidas neil süüa tehakse ja süüakse, autoga sõidetakse ja unustatakse, päkapikke oodatakse ja õudusjutte räägitakse.
Nii et igati värskendav raamat! Seda juba alates peategelase nimest, humoorikast ja värvikast tekstist kuni vaimukate illustratsioonideni välja.
Illustreerinud Alvar Jaakson
Välja andnud kirjastus Tänapäev
136 lk
Jaanika Palm
Krutskimeestena käsitles I. Martson kirjut seltskonda, „kelle hulka
kuulub humoriste, multifilmi-inimesi, luuletajaid ja lihtsalt
lapsemeelse ilmavaatega persoone, kelle kreatiivsus mõnikord
lasteraamatu kujul välja purskab”.Ei tea, kas liigitus meil enam kehtibki, kuid kui see nii oleks, kuuluks krutskimeeste hulka kindlasti ka Anti Saar. Ta on sündinud 1980. aastal, õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat ning töötanud enamasti tõlkija ja toimetajana. Täiskasvanutele mõned teosed („Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” 2006, „Nemad kaks” 2008, „Tekste siledast ruumist” 2009) avaldanud kirjanik andis hiljuti välja oma esimese lasteraamatu „Kuidas meil asjad käivad”.
Raamat keskendub lasteaias käivale Vasselile ja tema perele, kuhu kuuluvad veel ema Mirjam, isa Ants ja väikevend Joonas, aeg-ajalt tuleb juttu ka Oaveskil ja Peedul elavatest vanavanematest. Tore ühtehoidev pere ja väikelinnas aset leidev sündmustik laseb aimata, et tegemist võib olla idüllilise lapsepõlve kujutusega. Tegelikult aga on teoses märksa rohkem särtsu ja kärtsu, kui tavalises imalat ideaalmaailma kirjeldavas lasteteoses.
Raamatus on neliteist peatükki ja neile lisaks ka peatükk null, mis autori sõnul „ei räägi veel õieti millestki”. Peatükk neli algab aga kaks korda, kuna esimesel korral jõuab Vassel oma jutustamisega ummikusse. Pereliikmed tutvustatud, pajatab poiss kõikvõimalikest juhtumistest, mis tema peres aset leiavad. Ta räägib, kuidas neil süüa tehakse ja süüakse, autoga sõidetakse ja unustatakse, päkapikke oodatakse ja õudusjutte räägitakse.
Nii et igati värskendav raamat! Seda juba alates peategelase nimest, humoorikast ja värvikast tekstist kuni vaimukate illustratsioonideni välja.
Illustreerinud Alvar Jaakson
Välja andnud kirjastus Tänapäev
136 lk
Jaanika Palm
